Esimene!

Alustame algusest! Esimese poole (16jul. - 1. jan) teen mõne lausega ja kokkuvõtvalt. Esiteks ei viitsi kirjutada ja teiseks ei ole kindlasti ka kõik meeles nii nagu oli ja mingit olematut asja siia kirjutada on ka juust.
Igatahes, tulin Eestisse tagasi, oli masekas. Jaa, oli-oli! Miks? Suht loll küsimus, aga noh, võime ju vastata- oli küll suvi kuid siiski oli jahe. Toredad inimesed olid jäänud Ghanasse, tuimad hallid eestlased taasümbritsesid mind. Ja johhaidii, mida lähemale sügis ja talv tuli, seda hullemaks läks. Inglisekeeles on hea väljend "Monkey brass weather". Ehk siis Extreamly cold weather. Võrreldes Ghana +40 kraadiga on 0 kraadi tõesti ekstreemselt külm. Nii, Olin kodus ja oli sügis.
Uus klass!
Maandusin 1.septembril uude klassi. Fuck da shit. On pikemalt vaja kommenteerida?
Tõesti, sain kinnitust et ka meie väikeses "armsas" Keilas on karvastest sulelisteni ja karvastest kiilakateni. Aga õnneks leidus klassis ka mõni lahe sell, kellega saab ka nüüd, kooli lõpus, endisel suhelda. Aga jah, see klass, see lend, see on midagi enneolematut. Mitte just kõigeparemas mõttes. Aga noh pohhui, koolilõpp on 2 nädala kaugusel. Elasin need kuud üle, elan ka need viimased nädalad üle. Klassi kohta võin sellise "toreda" näite tuua, et JUST täna, hakkas üks sell venekeele tunnis nutma, kuna sai jutustamise nelja. Siinjuures tuleks märkida, et see hinne ei kõigutanud tema aastahinnet ega midagi. Hõbemedali saab ta nagunii. Palju õnne!
Olengi vaikselt läinud selle poolaasta peale üle. Kuna nüüd juba peaaegu kevad ja talv on seljataga võib rahulikumalt hingata. Elasin talve üle, Eesti masendus on minimaalne ja klassiga olen harjunud, niipalju kui võimalik. Aga sellise vähekene pohheemlasliku oleku juures läheb kõik see sitt minust mööda. Täiesti mööda!
Eksamid on algamas 25. aprill. Kui see aeg kätte jõuab, leiab infot siit.

Mis vaevab sinu südant,
mis iial nõuad sa,
sel kes on meie issand,
kõik hooleks anna sa.